PÄIKE
Lõpuks ometi andis päike ennast näole. Tänu sellele on mu tuju ka hulga parem. Või on lihtsalt juhuslikult mu õuele rahulolu saabunud. Jah ma tean, et see võib olla ainult täna või äkki ainult veel tunnike ? aga siiski...hetkel ta on. Igatahes kasvõi see juhuslik tore tunne mu sees on hea. Siis mul on alati tunne, et teeks kõike mida elu kätte annab. Aga kahjuks on mu iseloom selline, et ma blokin. Ma olen arg, ma ei julge uusi asju proovida eriti. Ka inimestega suhltemine on mulle palju keerulisem kui see oli kunagi. Mõnes mõttes on see tore, et ma oma käitumist kontrollima hakkasin ja tänu sellele olen ehk veidi täiskasvanulikum. Aga samas...vabana peab ennast tundma. Ja tegelikult olen ma ükskõik mida muud peale vaikse ja tagasihoidliku tüdruku...aga kohati olen ma ennast ära kaotanud. Mingi aeg tuli mu ellu midagi, mis mu enesekindluse minema peksis. Ja eks siis hakkab igaüks käituma nii nagu kõik temalt ootavad, mitte nii nagu ta tahab või õigeks peab. Identiteedikriis. Aga mis ma sellest ikka iga kord pläran.
Olin hommikust saati aiamaal ja päevitasin. Lugesin ka...mul hea meel, et ma olen hakanud lugema. Mingi aeg tagasi ma ei suutnud isegi ühte lõiku raamatust lugeda nii, et midagi meelde jääks. Ei viitsinud üldse süveneda.
Kui maal käisin, siis lasin vanaemal ühed püksid mulle teha. Ja rääkisin just õega, need pidid juba valmis olema. Wiii :) kui nad tulid välja nii, kui ma neid kujutasin, siis on superlahe. Sest noh...vanaema võis valesti aru saada ja tal on minu lahedast vähe teine arusaam. Hih, aga ta on mul armas, julmalt armas.
Eile oli meil Kata ja Andraga väike pralle, mis lõppes sama kiirelt kui algas, sest kõik jooksid igale poole Jaanipäeva pidama, aga ma ei viitsinud. Oleks endal auto, siis käiks kaa, aga ma ei salli seda olukorda, kus mina tahan koju, aga kõik on nii jokkis, et neil läheb veel hommikuni aega ja siis mina aina ootan ja ootan ja ootan ja siis ootan veel ja kui lõpuks koju minnakse, olen mina ootamisest surnud. Enivei, naistekad mulle meeldivad. Eile oli jah see minipralle, aga suvi ju veel ees.
Uuuuuhhhh ja mu kleit on siiamaani jumalik. Piilun teda iga tunni tagant :D
Viimasel ajal mõtlen ma palju sellele ka, et mul on äärmiselt kurb, et ma mõndade kullatükkidega aina kaugemaks jään. Ma ise pole osavõtlik ja hakkaja. Tahaks nii mõnegi kätt oma soojas peos hoida ja kaua juttu rääkida ja naerda nii, et kõht valutab. Jah, nüüd ma siis vaatan tagasi ja mul pakitsev tahmine paljusid tagasi hüüda. Aga mis ma ikka karjun. Ja võib-olla on need lihtsalt lahedad mälestused, sest mõnega oleme ikka väga lahku kasvanud ja kokku saades ei oska midagi rääkida. Ja kõigil on oma elu ja seltskond. Lihtsalt nii mõnegi ees võtaks mütsi maha selle pärast, kes ta on. Ja paljudele annaks vastu pead ka, sest silmakirjalikke juhmardeid on ka ikka ohtralt ja rohkem veel. Aga isegi need juhmardid on südames head.
Aga suureks saades ei saagi nii, et iga mööduva inimesega lähed puu otsa kodu mängima ja õhtu lõpuks olete parimad sõbrad. Ma olin mingiaeg väga pettunud kõigis, kellega ma läbi käisin. Kõik tundusid võltsid ja omakasupüüdlikud. Sellepärast ma eemaldusin ka paljudest. Aga ise olin ma alati kõigile parimaks sõbraks...sellepärst ehk pettusingi, et ma ei sallinud, et inimesed üksteist pikali jooksevad ja maha teevad. Ja mul ei ole kahju, et ma nüüd enam kõigi parim sõber ei ole. Alati pole hea olla kõigi vastu hea ja aus. Sellel lihtsalt pole mõtet. Meeldida tuleb vaid endale. Loomulikult ma ei poolda egotsemist ja muud sellist...lihtsalt kõigi vastu ei pea hea olema. Kõik pole seda ära teeninud. Ma ei tea kuhu ma oma jutuga nüüd jõuda tahtsin :D kuhugi vist. Segane pläma, aga las ta jääda :D jällegi, oma mure, et loete.
Ja ma täna mõtlesin, et kuna ma putukate ja väikeste lendurite olemasolust üldse aru ei saa, siis ma vist saan looduse poolt karistada ja olen järgmises elus mingi pinisev sääsk..nukker

Vot teile kolmapäeva. Olge siis toredad ja armastage kallusid, tibulinnusid enda ümber.
time out
i´m out