Heia

Lugesin suurest igavusest oma esimesi sissekandeid blogimaailmas. Nalja kui palju :D Tegelikult mul siiamaani vahel natuke veider lugeda, mida asja ma siia kirjutanud olen. Ma näiteks emale hea meelega oma blogi ei lase lugeda, kuigi ta küsib päris tihti.
Täna hommikul magasin ma sisse :) lubasin oma kallile peikale, et äratan ta üles hommikul oma telefonikõnega, aga siis tegi seda hoopis tema, 20 minutit pärast lubatut aega. Ata ata. Ja paar päeva tagasi helistasin ma talle kell 4 öösel, ütlesin unesegaselt "tsau" ja panin telefoni ära :D
Tarka pole ma midagi teinud selle päevaga, mitte kui ainsatki asja. Õnneks täna mul süümepiinasid pole.
Sain lõunal meili töölt, järgmisel teisipäeval on meil koosolek ja pean selleks ajaks väja mõtlema kuidas mu elu sügisel olema hakkab. Mõnes mõttes on see raske otsus...sest ma tahaks nii palju teha ja aina rohkem töötada ja uusi asju avastada enda jaoks. Aga pean hakkama oma Tlna elu jagama Tartu omaga. Ja selline siblimine 12 klassis, koos paljude lisahuvidega on vist keeruline ja koormav. Aga küsimus konkreetselt teatriga seoses...kas ma jään? ja kui ma otsustan vähe käia, siis kas mind võtakse edasi? Iseenesest mu enda sisetunne ütleb, et ma tahaksin seal käia nii palju kui aeg lubab. Lihtsalt olen kuulnud jutte, et kuna käsil on suured projektid, siis on vaja inimesi, kes oleks koguaeg käeulatuses. Mina õpilasena seda nagunii pole ja kui ma nüüd ütlen, et nädalavahetusel ma ka ei käi...siis täitsa võimalik, et mulle näidatakse ust. Väga sõbralikult...seal on toredad inimesed :) eriti mu armsad tüdrukud, kellest ma olen ehk natuke rääkinud. Ja suvel (ka eelmine suvi oli sama jama) ma pole nendega üldse suhelnud, ega tea neist midagi. Osad lõpetasid kooli ja ma isegi ei tea kas nemad jäävad. Peaks vist infot koguma.
Korteri kohta pole ka siiani uudiseid. Hetkel ikka meie kaks, mina ja Siku. Järgmine nädal on kindlasti korterite vaatamine ja siis saab kuigi palju pilti hakata kokku panema. Ma südamest loodan, et saame armsa kodu ja(ma ei tea kas siia tuleb koma või ei) et aasta tuleb ilus.
Mul läheb nüüd kolmas aasta linnas. Need aastad pole olnud eriti head. Esimene aasta oli katastroof, teine aasta oli lihtsalt shit. Ehk kolmas aasta on jälle üks tasand üleval pool ? Tegelikult eks ma läksin ka päris noorelt ja olin üksi. See annab tugeva löögi ja ma ise tean, millist südamevalu ma läbi elasin...seega olen ma endale ülitänulik, et sellest välja olen tulnud. Olgugi, et aeglaselt...
Sellelt kooliaastalt loodan ma tegelikult ülipalju. Ma olen palju tugevam kui siis, kui linna läksin. Koooooool on see aasta väga tähtis. Sellele pean kõige kõige rohkem tähelepanu pöörama. Trennis saan ma ka edasi käia, senikaua kui käin tööl. Kuigi enam ma pole sellest nii äksi täis, kui varem olen olnud. Kindlasti ma kavatsen teha...aga pole veel välja mõelnud mida. Kõikide nende rühmatreeningutega kaob millegi pärast kibekiirelt see tuhin ja soov trenni teha ära. Hästi kiirelt viskab üle ja tahaks midagi uut proovida. Ma olen kärsitu.
Ma olen praegu väga õnnelik... 5 minuti pärast ka...ja ma oleksin veel veel veel õnnelikum kui ma saaks tegutseda ja teha asju, mis mulle meeldivad.
Homme plaanin kortereid vaadata ja suur suur isu on poodides kapata, aga siin läheduses pole midagi eriti, mis kilkama paneks. Tamme äri ? Turutare ?
Täna õhtune Seks ja Linn jääb ka ära, sest õde vaatab midagi veeeeeeeeeel põnevamat. Seega lähen teen lohutuseks omale ühe mõnna võiku ja hakkan ajakirja lugema :)


spakoinõi notše (ma loodan, et see tähendab midagi ilusat, kus sees on sõna "õhtu")