Minu sünnipäev

Täna 19 aastat tagasi ma sündisin. Tulin ilmale Rakvere haiglas. Koju minnes tehti minust, emast ja õdedest pilti.Isa oli mul kiviajal fotograaf. Ma olin rohelises, mummulises tekikeses sisse mässitud väike armas Mann. Haiglast läksime Vinni koju...siis elasime me Tiigi tänaval, esimesel korrusel. Ma olin rahulik beebi, nutsin vähe ja näitasin iga liigutusega oma emale kui väga ma teda armastan. Seal elamisest ma kahjuks midagi ei mäleta. Ma tean, et vanaisa käis mind rattaga Loksalt vaatamas.
Siis kolisime me Kiige tänavale, teisele korrusele. Seal oli tuba mu õdedele ja mina magasin vanematega ühes toas...mingiajani. Lõpuks olime kolmekesi õdedega. Kui Jaan Männik meil külas käis, siis me istusime alati koos köögisahtlis.Sellel ajal kui elasime Kiigekatel, läksin ma lasteaeda. Sain omale sealt mõne inimese, kelleta ma siiani oma elu ette ei kujuta. Minu suur armastus lasteaias oli Andres. Me kaklesime Liisa Nõgesega tema üle iga jumala päev. Me tegime ükskord Andresega kapi nurgas musi. Mängisime ka kodu, mina olin alati ema ja Erko Brandt oli isa, ülejäänud olid siis lapsed või koerad. Ma olin lasteaias vägivaldne. Aga ma mäletan, et ma olin hea südamega...maailma mured läksid mulle korda. Mul olid ilusad pikad juuksed ja ilus sinine kleit, mille peal olid südamed ja elevandid.
Ma mäletan, et üks õhtu olime me kodus, ema oli kuskil ära. Isa tegi mulle õhtusöögiks spagette, mille ma kallasin üle ketšupiga...see oli minu arvates nii lahe. Isal oli seljas tumehall kampsun...köögilaua taga oli veel kitsas oma lemmiktoitu süüa, kuna seal oli suur arvuti peal. Lasteaia ajal murdus mul rangluu, kui mind Jalmar Sukamägi lasteaia kelgumäelt alla libistas. Ma olin abitu, poisid jooksid päti pärast minema ja mina üritasin ennast koju vedada, Tamme äri nurga peal tuli mulle emme vastu, kuna õhtu oli hiline ja ta tuli muretsedes mind otsima. Istusin veel samal õhtul haiglast tulles elutoa tugitoolis emme kootud soe tumepruun sall ümber käte ja õlgade. Lasteaia lõpetasin ma ruudulises kleidikeses. Kingituseks sain kaks armsat juukseklambrit, mis on mul siiani alles. Ma olin õnnelik.
Siis kolisime me Põllu tänavale, kolmandale korrusele. Ma olin nii äksi täis, sest ma sain omale päris enda toa. Triin ja Kadri said ka. Minul oli tapeet tüdrukust, kes käis metsas jalutamas. Kadril kutsudege ja Triinul hobustega. Siis hakkasid ajad, kus me õdedega üldse läbi ei saanud. Aina riidlesime ja kobisesime üksteisega.
Igatahes olin ma selline tüdruk, kes iga päev oma tuba ümber tõstis, raamatuid ümber paigutas ja kõike muud. Mul oli nõrkus pinalite vastu. Ma võisin päevas kümme korda oma pinalit vahetada ja asju sättida. Sain endale algklassides ka oma esimese päris suure nuku. Tema nimi oli Joosep. Tal oli armas vanaemalt saadud magamiseks mõeldud korv ja palju riideid. Ma armastasin teda ja temaga mängida. Nüüd on ta maal ja tal on käsi otsast ära. Aga seda tegid onu väiksed põngerjad, mitte mina :)
Mulle küll meeldis enda tuba, kuid põhiliselt elasin ma väljas. Ringaga ronisime kõik puud ja kõik põõsad ristirästi läbi. Kõik augud teedes on meil siiamaani peas. Ringa vanaema elas minu trepikoja kõrval ja meil oli mõlemal põnev kummagi pere aiamaal perenaisi mängida. Turnikatel tegime tekkidest pesasid. Rõdult karjusime üksteisele uudiseid ja Ringa vanaema saatis meile oma teise korruse rõdult kilekotiga kommi. Ööbisime sageli suviti maja taga telgis. Tegime igast pulli ja käisime öösiti aiamaadel raksus. Me kaklesime hirmus palju...aga sama kiirelt kui riidu läksime, leppisime ära ka. Ma armastasin teda siis ja armastan ka täna.Kooliajal tekkis mul palju sõpru...kõik nad olid mulle kallid ja armsad. Enamus neist siiamaani. Kasvõi mälestuste poolest kallid. Ja ma olen hiigalama tänulik teie kõigi pärast.
Neljandast klassist mäletan ma seda, et meie klassi tuli Katu. Me olime siis lahutamatud. Ma käisin iga päev pärast kooli tema juures ja me tegime süüa ja tegime tantsukavasid, et siis koolipidudel kõige lahedamad tšikid olla. Jah, meil klappis, me olime pinginaabrid ja head sõbrannad. See jätkus kuni põhikooli lõpuni...kuni me enam tihedalt ei suhelnud.
Jõudis kätte pubekaiga. Ma olin peavalu oma vanematele. Ma käitusin kohutavalt oma armsa emaga. Ma ei sallinud teda siis absoluutselt. Sest kõik mis ta rääkis ja ütles oli nii õige, et ma ei kannatanud seda.Ma mäletan, et ma olin kuskil 12-13 kui me Katu ja Sikuga tammikus esimest korda suitsu tegime.Meil olid kreisid ajad...totaalselt sassis pubekad.Kõik me tüdrukud, kes me koos hängisime sel ajal. Kõik need koolipäevad, klassiõhtud, Koeravered, käsitöötunnid...iga päev oli keegi jälle armunud. Meil oli tugev side omavahel. Aga need ajad on tegelikult nii armsad ja te olite, olete mulle nii kallid. Ma poleks praegu kindlasti see, kui ma poleks neid mässumeelseid pubekatralle teinud...teiega. Ja sellel ajal jõin ma esimest korda ka ennast purju. Koju minnes ootasid mind ees mu õed, kellele ma kapinajale toetudes ütlesin "ärge tulge, ma olen purjus", endal teksad mudased ja telefon katki. Õed aina naersid, kui mina juba oma toas voodis poolunes olin. Naersid mu telefoni üle, millel polnud pilti ees. Ja jätkuvalt igapäevaselt meie suhted polnud kuigi soojad. Ma isegi ei saa aru kuidas mu peas sai selline viha maailma vastu olla. Uskumatu.
Suviti käisime me alati Loksal. Seal elab mu vanaisa. Päeval istusime alati rannas päiksekäes. Olime ka Kõnnus, vanaema juures. Siis magasime kõik koos meie pere naiste ja tädi lastega lakas. Tegime iga suvi heina. Igatahes ühel ilusal suvepäeval, istusin ma võrkkiigel ja võtsin kätte raamatu, mis tõi mu välja mässumeelsusest ja pani tervet maailma uue pilguga vaatama. Ma mäletan nii selgelt seda tunnet, kuidas terve mu maailm oli korraga nii ilus ja armastust täis. Sellest ajast saati on mu ellusuhtumine olnud teine. Siis hakkasin ma vaikselt aina muutuma. Umbes sellel ajal tuli ka mu ellu minu esimene tõsine suhe ja me olime päris kaua koos. Meil olid ilusad ajad.
Üheksanda klassi lõpus olid mul koolis rasked ajad...pisarateni rasked. Aga ma sain selle lõpetatud...mul oli ilus kleit. Selle aja paiku hakkasin ma ka oma kallite õdedega hästi läbi saama ja mul on selleüle ülimalt hea meel. Te olete 2in1. Õed ja sõbrannad...lucky me :)Siis käisin veel ühe aasta vinni koolis ja peale seda hakkasin elama pealinnaelu. Tulin Tallinnasse 10ndasse klassi. Algas täielik mõõnaperiood. Must auk, kus väljatulemine tundus võimatu. Mul oli kohutav masendus. Juba depressioon. See kestis väga kaua aega...see lõhkus mis iga päev. Ma nutsin iga päev. Põhjust ei tea siiani. Ainus mis ma teadsin on see, et ma olen tegelikult õnnesärgis sündinud. Aga ikkagi miski kraapis. Siis elasin ma ühikas, kuhu ma enam kunagi tagasi ei koli. Aastal 2008 läksin ma tööle ka Nukuteatrisse. Ma ei oska ära kiita, kui armad inimesed seal on ja kui mõnus on sealne õhkkond. Jah, te olete kallid.
Muidu olen ma veel olnud omal ajal päris kõva spordipliks. Mulle on meeldinud koguaeg laulda. Ma olen tahtnud saada nii lauljaks, näitlejaks, politseinikuks, juukuriks ja mis kõik veel. Veel meenub mulle see, et kui me Põllukatele kolisime, ei julgenud ma uks kinni magada ja vaatasin alati enne uinumist voodi alla, et seal kolle poleks. Tegelikult ma olen seda vahel praegugi teinud :D Siis nüüd veel tuli meelde see, kuidas emme mulle iga õhtu voodikõrval muinasjuttu luges...minu lemmikuid aina uuesti ja uuesti. Pühapäeval lõikas ta mul hommikumantlis küüsi. Mul oli supenunnu roosa-valge hommikumantel. Ma olin umbes varajase koolijütsina lootusetult armunud Anti Kammistesse, ma ei julgenud seda kellegile rääkida ja ma olin nii õnnetu, et ta on abielus. Aiamaal pole ma emal kunagi abis käinud, sorri emmi :) Esimene telefon oli mul Siemens...kui ma selle kingikotist lahti olin võtnud, arvasin ma terve õhtu, et emaisa teevad endaarsut julma kildu ja kingivad mulle mängutelefoni. Aga päris oli :) ma ei oleks uskunud, et nad mulle nii varakult telefoni ostavad. 13 aastaselt sain ma omale klambrid,mokk oli esimene päev väga paistes...Algklassides käisin muusikakoolis. Seal sain ainult 1 aasta käia kuna ma ei viitsinud kunagi klaverit harjutada. Siis oli mul poisipea...ema aina kiitis mu seongut ja mina üritasin klaveripalasid selgeks saada(ise ma jälestasin seda soengut ja ka klaverimängimist). Mu õpetaja oli Tõnu Kloman, tore mees. Nüüd ma loomulikult kahetsen, sest tahaks osata klaverit mängida. Alati kui ma juuksuris käin, tulen ma nuttes koju ja nutan nädal aega. Ma pole pea kunagi tulemusega rahul olnud. Mu esimene kolmerattaline oli rohelist värvi ja ma kimasin sellega maja ees nii, et ükskord olid esihambad huules kinni. Isa räägib, et ma olevat vaikselt akna all passinud, kuni keegi märkab, et jouu...ma purskan verd, help me. Meil oli veel peres hiljem üks roheline ratas...kui teistel olid käigukad, siis mina pidin selle vana veloga ringi tšillima. Jõululapäeval olen ma alati perekeskel olnud. Munadepühade ajal koksime alati mune. Viimane kord käisin loomaaias eelmine suvi. Hirmudeks on mul siis voodialused kollid. Veel kardan ma seda, et keegi on mao mulle koju sokutanud :D kinniseid väikseid ruume kardan ma ka. Merevees on mul ka raske ujuda, kuna ma kardan selliseid kohti ujudes, kus ma ei tea mis minu jalgade juures toimub. Küüned on mul nõrgad...kulmud lühikesed...väike varvas on krussis :D

Ja siis ma siin nüüd olen, 19 aastane. Täiskasvanud inimene, aga ometi veel nii laps. See kõik on läinud nagu ühe päevaga.Mõnel päeval suudan ma ennast lõpmatuseni kiruda. Kuid ma olen tegelikult nii õnnelik selle üle, kes ma täna olen. Mul on veel nii palju anda, nii palju unistusi ja häid mõtteid on vaja teostada.Ja mul on vedanud, nii väga vedanud. Mul on täiesti kirjeldamatult suurepärane perekond. Ma armastan teid kõiki nii palju! Nii palju! Ma olen kasvanud täielikus muinasjutus. Ma olen tundnud iga päev oma kallite vanemate hoolitsust. Mul ei olegi kunagi millestki puudust olnud. Mu ümber on armastatud inimesed, kellega ma saan kõike jagada, kõike teha.Ma armastan oma elu. Just täpselt sellisena nagu ta on. Isegi rasked ajad on kerged, kui neid saab kellegagi jagada. Siinkohal veelkord tänan ma oma ema. Ta on mind nii palju üles tõstnud.Ja iga päev ma üritan aina rohkem ka ennast armastada. Ja rohkem elult võtta ja rohkem endast anda. Ma ei taha, et ülejäänud elu möödus teise päevaga.Kõik mis oli, on möödas ja miski ei saa seda enam muuta. Pole võimalik teha ainsatki pööret ega kõrvalsammu, nüüd voolab jõgi iseenesest ning ta võib vaid tagasi vaadata, tunda rõõmu või kahetsust, et tema tee kujunes just selliseks.
Kui te vaid teaksite, kui õnnelik ma vahel (päris tihti) lihtsatel hetkedel olen. Üksi jalutades või õhtul voodis. Ma tõusen iga päev heas tujus üles. Jah, kõik on nii nagu peab :) elu nagu muinasjutt, peaks lihtsalt sellest iga päev ise aru saama, milline õnnejunn ma olen.
Lisaks olen ma veel in love ka...how good is that haaah ?!? :D

Ja nii see päkapikidisko jätkub :)
Ilusat aastat mulle...
(L)