dobrõi vetšer estoniiii
Mul on homme geograafia eksam noored...ma ei põe veel üldse, sest mul on selle jaoks liiga kivis tuju. Küll ma olen üks hädapätakas...ilus elu on mul küll, aga ise selle sees olen üks vingur ja saja mõttetu probleemi kallal inisev sookoll :D
Mul tuli täna eriti hale olukord kui ma oma uue aasta lubadusi meelde tuletasin. Aasta küll pole veel läbi, aga...ma ju lubasin. Ma olen seda endale nüüd kaks aastat lubanud. Ma olen reetur...ma olen iseennast alt vedanud. Ma ei taha, et aasta saaks läbi ja ma ei saaks millegi üle uhke olla. Mul on küll toredaid ja häid asju elus...muidugi ja absoluutselt 100%...aga tahaks oma elu elada õnnnnnelikult, olla rõõmus ja mitte lasta ennast segada tähtusetutel asjadel. Minu tuju, meeleolu...on tulnud ma ei tea kust planeedilt. Ma võin ükspäev õnnetunde kätte suremas olla ja teinepäev ärgata ja olla enda peale vihane ja päev otsa Yoko silmadega kõiki jõllitada. Ma tean, millest see tuleb...aga m.i.k.s ma selle käkiteo lahendamisega hakkama ei saa ?
Mul on täiesti kõrini, et ma kallite inimeste peale oma tuju välja valan ja pirtusan ja plärtsun.
Andke andeks...eelkõige vanemad.
Aga alati on lootus, et homme on parem :) Alati on tunne, et seekord saan hakkama. Ehk saangi ?
Ükskord sain...
Ma soovin suvistelt päkapikkudelt, et ma oleksin parem. Enda jaoks parem ja parem oma inimeste jaoks. Ma sussi sisse kommi ei taha...tooge lihtsalt head tuju.